Võrgujuhtimise

Võrgujuhtimine on võrkude elutsükli planeerimise, konfigureerimise, jälgimise ja optimeerimise protsess, mille eesmärk on tagada teenuste kättesaadavus, kvaliteet ja turvalisus. See hõlmab nii ettevõtte sisevõrkude kui ka teenusepakkuja võrgustike haldamist ning erinevate seadmete ja rakenduste koordineerimist.

Võrgujuhtimise peamised funktsioonid on vigade avastamine ja lahendamine (fault management), konfiguratsioonide haldamine (configuration management), arvestus (accounting), jõudluse jälgimine (performance management) ning turvalisuse haldamine (security management). Need funktsioonid koguvad andmeid, tõlgendavad neid ja rakendavad poliitikaid.

Raamistikuna kasutatakse sageli FCAPS-mudelit (Fault, Configuration, Accounting, Performance, Security), mis kirjeldab juhtimise peamisi distsipliine. Teenindus- ja IT-operatsioonide raamistused, nagu ITIL ja TM Forum eTOM, annavad juhtimise protseduuride ja teenuste elutsükli juhised.

Arhitektuuriliselt jaguneb võrgujuhtimine EMS- ja NMS-tasanditeks. EMS haldab seadmete konfigureerimist ja kohalikke toiminguid, NMS koondab suuremahulise jälgimise, andmete kogumise ja toimingute orkestreerimise. Kommunikatsiooniprotokollid hõlmavad SNMP-d, NetConf/RESTCONF-i ning andmete voogu nagu NetFlow või sFlow. Viimastel aastatel on populaarsed telemetria-põhised lahendused, mis toovad voolava, reaalajas andmehulga ja võimaldavad automaatset reageerimist.

Võrgujuhtimine on oluline nii ettevõtete kui teenusepakkujate võrkude jaoks: see suurendab teenuste kättesaadavust, kiirust ja operatiivset tõhusust. Peamised väljakutsed on skaleerimine, ühilduvus ja standardiseerimine, turvalisus ning andmete liikumise ja töötlemise keerukus; need nõuavad pidevat arendust ja automatiseerimist.