Võlaõigusseadusel

Võlaõigusseadus (VÕS) on Eesti tsiviilõiguse keskne kohustuste käsitlemise õigusakt. Seadus reguleerib kohustusi, mis tekivad lepingutest, lepinguvälistest põhjustest ja muudest võlaallikatest, ning seab üldised reeglid kohustuste tekkimisele, täitmisele, rikkumisele ja kahju hüvitamisele. Lisaks määrab see võlausaldaja ja võlgniku õigused ja kohustused ning põhiväärtused nagu hea usk ja mõistlikkus tehingute teostamisel.

Seadus jaguneb üldosa ja eriosadesse. Üldosa käsitleb kohustuste tekkimise ja täitmise üldpõhimõtteid, lepingu tõlgendamist ja kehtivust ning rikkumise tagajärgi. Eriosa reguleerib tüüppõhiseid kohustusi, sealhulgas müügi- ja ostulepinguid, laenulepinguid, rendilepinguid ning teenus- ja töövõtulepinguid, ning käsitleb neid spetsiifilisi sätteid, sealhulgas ülekandmise ja tagatiste korda. Seadus sätestab ka tähtaja (presskriptsiooni) ning selle katkestamise tingimused.

Võlaõigusseadus on Eesti eraseaduse keskne raamdokument ning toimib koos teiste õigusaktidega, sealhulgas tarbijakaitse ja menetlusõigusega. Seadus võeti vastu 2001. aastal ning jõustus 2002. aastal ning on sellest ajast olnud mitmeti muudetud ja täiendatud, et kajastada muutuvat majandustegevust ja tarbijate vajadusi.