Väävlilised

Väävlilised on termin, mida kasutatakse keemiliste ühendite ja mineraalide klassi kirjeldamiseks, kus väävel esineb peamiselt sulfidi (S2−) anioonina. Naturaalsetes mineraalides seostub sulfidi anioon metallide katioonidega, moodustades mitmesuguseid sulfidi mineraale ja seotud ühendeid. Mõnel juhul hõlmab mõiste ka sünteesitud sulfide materjale tööstuses.

Geoloogia ja esinemine: Väävlilised mineraalid moodustuvad erinevates geoloogilistes tingimustes, eriti vesipõhiste kehadega seotud põlevkivide ja sooladega seotud lähtevees, hidrotermalsetes ladestustes, magmatisel lõikamisel ning redutseerivates metamoolsetes ja sedimenteerivates keskkondades. Nad kogunevad tihti selliste metallide nagu vask, tsink, plii, nikkel, raud ja hõbe ümber ning neid kaevandatakse olulisena maalähedaseks rikastamiseks.

Omadused: Väävlilised mineraalid omandavad tihti metallilise läike, neil on suur tihedus ning nad on enamasti läbipaistmatud. Vormid ja värvus varieeruvad, kuid paljudel on suhteliselt ebilahustuvad vees ning nad on rabedad. Elektrilised omadused võivad olla erinevad; mõned sulfidi moodustavad head juhtivad või pooljuhid. Kristallstruktuurid on sageli iseloomulised ning mineraalid esinevad laias ulatuses halli, musta või metallilise tooniga.

Levinumad näited: Pyrite (FeS2), galena (PbS), sphalerite (ZnS), chalcopyrite (CuFeS2), bornite (Cu5FeS4). Mercury sulfide ehk cinnabar (HgS) on tuntud väävlisulfid. Sulfidi mineraalid võivad esineda koos arseniidi, antimoniidide või teiste elementidega, moodustades sulfosalti ja sellega seotud faasiliike.

Majanduslik ja keskkonnaline tähtsus: Väävlilised mineraalid on olulised maanõu rikaste allikad Cu, Zn, Pb, Ni ja teiste metallide jaoks. Kaevandamine ja töötlemine võivad põhjustada happelise kaevandusteerumi tekke, kui sulfide oksüdeerub, eraldades väävelhape ja raskemetallid, kui neid ei juhitata korralikult.