Vältimiskäitumise

Vältimiskäitumine on psühholoogiline käitumus, mille puhul inimene väldib olukordi, stiimuleid või kontekste, mis tekitavad ärevust, ebamugavust või muret. Välditakse tavaliselt eesmärgiga vähendada lühiajalist stressi või ohu tunnet, kuid püsiv kasutamine võib säilitada või süvendada ärevust ja piirata normaalset igapäevast funktsiooni.

Vältimiskäitumise vormid võivad olla kognitiivsed, emotsionaalsed ja käitumuslikud. Käitumuslik külg hõlmab otsest vältimist (nt kuhugi mitte minna, üksikutele stiimulitele mitte läheneda). Kognitiivsed mehhanismid hõlmavad negatiivseid tõlgendusi ja ohu hindamist, mis suurendavad ärevust. Vältimist saab tugevdada negatiivse tugevdamise kaudu: vältimine lühiajaliselt vähendab ebamugavust, kuid pikas vaates tugevdab see hirmu ja vähendab kokkupuudet.

Eristada tuleks erinevaid kontekste: vältimiskäitumine esineb paljude vaimsete ja arenguhäirete puhul, sealhulgas ärevushäirete (foobiad, sotsiaalne ärevus, üldine ärevushäire), posttraumaatilise stressihäire, OCD ning mõnel juhul depressiooni korral. See võib ilmneda nii üldistuslikult kui olukirjaliselt, ning põhjustada sotsiaalset või tööalast funktsiooni piiramist.

Hindamine ja ravi keskenduvad tavaliselt kognitiiv-käitumisteraapiale ning ekspositsiooniteraapiale, mis aitab inimestel ohutult ja samm-sammult kontaktis olla ahvatlevate stiimulitega. Võimalik on kasutada ka mindfulnessi ja ACT-i (akt sündmuste vastuvõtt ja keskendumine) viise. Võimalikud ravivõtted võivad hõlmata ka vajadusel farmakoteraapiat ärevuse sümptomite ravimisel, kuid see ei asenda psühhoterapeutilist lähenemist.