Viirusreplikatsiooni

Viirusreplikatsioon on protsess, mille käigus viirus kasutab peremeesraku ressursse viiruse genoomi paljundamiseks ja uusi viirusosakesi tootmiseks. Protsess sõltub viirusliigist ja hõlmab mitmeid etappe: kinnitumine ja sisenemine rakku, kapsi avamine (uncoating), genoomi replikatsioon ja geenide transkriptioon ning valkude süntees, koostamine ja viiruseosakeste vabastamine.

DNA-viirused paljunevad peamiselt peremeesraku tuumas, kasutades hosti DNA-polümeraase ja teisi rekombinatsiooniga seotud valgukomponente. Transkriptsioon toimub enamasti hosti RNA polümeraasi II abil, mille järel viiruse valgud sünteesitakse ribosoomidel. Mõnel viirusel on genoomist sõltuvad protsessid ja mõned võivad integreerida oma genoomi peremeesraku DNA-sse (nt teatud papillomviirused).

RNA-viirused paljunevad tavaliselt tsütoplamsas ja neid replikatsiooniliselt katalüüsib viiruse enda RNA-dependeerne polümeraasi (RdRp). Positiivselt polariseeritud RNA-viirused võivad kasutada genoomi otse mRNA-na; negatiivse polariseeritusega viirused vajavad RdRp viiruseosakestest enne esmast translatsiooni. Segmendisatsioon ja erinevad replikatsioonimehhanismid võivad varieeruda.

Retroviirused teevad esmalt reverse transcription kaudu viiruse RNA-st DNA-d ja integreeruvad seejärel peremeesraku genoomi (provirus). Selline integreerimine võimaldab viirusel jääda püsima ja järgneva transkriptsiooniga toota uusi visandatud viirusvalke.

Replikatsioonis on kõrge mutatsioonimäär especially RNA viiruste puhul, mis loob genoomil suure varieeruvuse. Viirusreplikatsiooni mõistmine on aluseks antiviraalsete ravimite arendusele, mis sihivad näiteks RdRp või kinnitumise ja sisenemise etappe.