Verevarustused

Verevarustused ehk verevarustussüsteem on kudedesse verevoolu tagav mehhanism, mis tagab hapnikurikka vere ja toitainete kohaletoimetamise ning metaboolsete jääkainete eemaldamise. See koosneb suurtest ja keskmistest arteritest, kapillaarvõrgustikust ning veenidest, ning selle reguleerimine sõltub südame väljutusest ja veresoonte vastupanust.

Regulatsioon: Verevarustust reguleeritakse nii lokaalselt kui süsteemselt. Organid nagu ajust, süda ja neerud näitavad autoreguleerumist: kudede metaboolsete signaalide (adenosiin, CO2, pH) ning endoteeli vabastatud vahendajate koosmõju. Närvi- ja hormonaalne kontroll, sealhulgas sümpaatiline närvisüsteem ja reniin-angiotensiini süsteem, võimaldavad vererõhu ja verejaotuse ümberjaotamist elutähtsate funktsioonide järgi.

Kliiniline tähendus: Verevarustuse puudulikkus põhjustab hüpoperfusiooni ja isheemiat ning on keskne osa šokist, südame- ja neeruhaigustest ning vaskulaarsetest häiretest. Diagnoosimisel kasutatakse kliinilist hindamist ning pildistamist, näiteks Doppler-ultraheli verevoolu hindamiseks, angiograafiat ja perfusiooniuuringuid CT või MRI abil. Laboratoorsed märgid hõlmavad laktaatide taseme tõusu ja teisi hapnikuvaeguse näitajaid.

Verevarustuste uurimine ühendab füsioloogilised põhimõtted ja kliinilise rakenduse, rõhutades regionaalset ja süsteemset reguleerimist ning selle rikkumiste potentsiaalset mõju paljude elundite tervisele.