Veesäilituse

Veesäilituse ehk veehoidmise mõiste kirjeldab võimet pidada vett endas ning vabastada see järk-järgult, kui seda vaja. See hõlmab nii looduslike materjalide kui ka ehitatud süsteemide suutlikkust hoida vett ja vähendada vooluhulkade suurust. Looduslikus kontekstis viitab veesäilitus peamiselt maa veesisaldusele ja taimestiku kaudu toimuvale veeehwaardusele. Mulla veesäilitus sõltub peamiselt tekstuurist (sav, liiv), struktuurist, orgaanilise aine sisaldusest ja sügavusest. Savine muld hoiustab vett kauem kui liivane, ning suurem orgaaniline aine suurendab vee sidumist ja vabanemist. Taimekasv jaoks on oluline, et maa suudaks hoida vett kasvuperioodide vahel ja vähendada kuivusriski.

Veesäilitust suurendavad nii looduslikud kui inimtekkelised mehhanismid: taimestik ja mullakate vähendavad pinnase erosiooni ning suurendavad infiltraatsiooni; orgaanilise aine lisamine parandab mulla struktuuri ja veehoiduvust; kattekultuurid ja multš annavad mullale niiskusvaru. Urbaniseeritud aladel tuleb veesäilitust parandada vihmavee kogumise ja infiltraatsiooni kaudu: bioswale'id, vihmaveetünnid, rohealad, rohekatused ning permeabilsete teedade kasutamine.

Mõõtmine ja haldamine hõlmab mulla niiskuse jälgimist, taimede veevajaduse hindamist ning niisutusplaanide koostamist. Veesäilituse parandamine suurendab põllumajanduslikku produktiivsust, aitab vähendada üleujutuste riski ning parendab elurikkust ja kliimakaitset.