Vastuvõtuvõimendite

Vastuvõtuvõimendid, tuntud ka kui RF-võimendid, on elektroonilised võimendid, mida kasutatakse raadiosagedussignaalide tugevdamiseks. Need on olulised komponendid paljudes raadiosidesüsteemides, sealhulgas raadiovastuvõtjates, mobiiltelefonides, satelliitsides ja radarites. Vastuvõtuvõimendi peamine ülesanne on võtta vastu nõrku raadiosagedussignaale, mis on antennilt saadud, ja suurendada nende võimsust, et neid oleks võimalik edasiseks töötlemiseks, demodulatsiooniks või salvestamiseks kasutada.

Need võimendid töötavad raadiosagedusalal, mis hõlmab sagedusi alates umbes 3 kHz kuni 300 GHz. Vastuvõtuvõimendid peavad olema hoolikalt projekteeritud, et tagada nii kõrge võimendus kui ka madal müratase. Võimendus on vajalik, et muuta nõrgad signaalid piisavalt tugevaks, et neid saaks töödelda. Samal ajal on madal müratase kriitilise tähtsusega, kuna võimendi enda tekitatud müra võib halvasti mõjutada vastuvõetud signaali kvaliteeti, eriti kui algne signaal on väga nõrk.

Vastuvõtuvõimendite projekteerimisel on olulised sellised parameetrid nagu võimendus (gain), mürategur (noise figure), lineaarsus (linearity) ja ribalaius (bandwidth). Lineaarsus on oluline, et vältida signaali moonutamist, eriti kui töödelakse mitut sageduskomponenti sisaldavaid signaale. Riba Laius määrab sagedusvahemiku, milles võimendi suudab tõhusalt töötada. Vastuvõtuvõimendid võivad olla ehitatud erinevate tehnoloogiate abil, sealhulgas BJT (bipolaartransistor) ja FET (väljatransistor) transistorite, samuti spetsiaalsete integraallülituste (IC) abil.