Vanusmääramine

Vanusmääramine on protsess, mille käigus hinnatakse või määratakse kindlaks isiku, looma või eseme vanus. Praktikas jaguneb see valdkondade kaupa: inimeste vanuse hindamine meditsiinis ja antropoloogias ning esemete ja materjalide ajaloo selgitamine arheolojias ja paleontoloogias. Vanusmärgid ja meetodid sõltuvad kontekstist ning nende täpsus ja usaldusväärsus võivad oluliselt erineda.

Inimese vanusmääramisel kasutavad spetsialistid peamiselt arengulisi ja bio­mehhanisme. Luu vanus ja hammaste küpemine on levinud hindamispõhjad. Röntgenpildid võrreldakse standarditega, näiteks Greulich–Pyle atlas, et määrata luude arengutaset. Täiskasvanute puhul hinnatakse vanust sageli epifüüsi sulgumise või teiste biomarkrite põhjal ning viimastel aastatel on kasvamas ka epigeneetiline vanus, mida kirjeldatakse DNA metülaatsioonikellade abil. Vanusmääramine võib olla nii konkreetne (täpne vanus) kui ka vahemikuline (vanusvahemik).

Loodus- ja arheoloogias kasutatakse vanusmääramist esemete ja organismide mineviku tõlgendamiseks. Puu- ja arhitektuurimaterjalide vanust saab hinnata dendrochronoloogilise meetodi abil, mis põhineb puu aastaringide läbivaatamisel. Organismide ja materjalide radiokarbon dateerimine (14C) ja termoluminesentsdateerimine võimaldavad määrata vanuseid, kui materjal on sobiv ja kalibreerimisandmed olemas. Erinevad meetodid annavad erinevaid täpsus- ja eraolid ning neid kasutatakse koos konteksti ja materjalitüübiga.

Tulemused esitatakse üldjuhul vanusvahemikuna või usaldusnivoga, võttes arvesse meetodi piiranguid ja kalibreerimist.