Vancomütsiinresistentus

Vancomütsiinresistentus viitab bakterite võimele vastu panna vancomütsiini toimele, mis on tugev antibiootikum, mida kasutatakse tõsiste infektsioonide raviks. See resistentsus on märkimisväärne mure tervishoius, kuna see piirab tõhusate ravivõimaluste hulka. Peamised mehhanismid, mille abil bakterid vancomütsiini vastu resistentsust arendavad, on seotud bakteriraku seinamoodustise muutustega, mis takistavad vancomütsiini seondumist oma sihtmärgi külge.

Vancomütsiinresistentse enterokoki (VRE) tüvede tekkimine on üks peamisi näiteid selle resistentsuse kohta. Need VRE-tüved võivad põhjustada mitmesuguseid infektsioone, sealhulgas kuseteede infektsioone, haavainfektsioone ja bakteritromboosi. Samuti on tuvastatud vancomütsiinresistentse Staphylococcus aureuse (VRSA) tüvede esinemine, kuigi see on haruldasem kui VRE.

Resistentsuse levikut soodustavad mitmed tegurid, sealhulgas antibiootikumide liigne ja sobimatu kasutamine nii inimeste kui ka loomade meditsiinis, samuti infektsioonikontrolli puudused tervishoiuasutustes. Vancomütsiini resistentsuse tekkimine ja levik rõhutavad vajadust rangete infektsioonikontrolli meetmete, kohusetundliku antibiootikumide kasutamise ning uute antibiootikumide ja ravimeetodite arendamise järele. Jälgimine ja uurimistöö on olulised resistentsuse progresseerumise mõistmiseks ja sellega võitlemiseks.