Vabaõhukeskkond

Vabaõhukeskkond on kontseptsioon, mis viitab õppeasutuste, nagu lasteaedade ja koolide, väliskeskkonnale mõeldud ruumile ja selle kasutamise praktikale. See rõhutab vabalt toimetavat, avara ja looduslähedase keskkonna rolli õppimise, mängimise ja arengu soodustamisel. Vabaõhukeskkond on kasutatav nii varajases kui ka põhihariduses, kus õpe ja mäng toimuvad nii õues kui ka hoovis, pargis või aias.

Iseloom ja põhimõtted. Vabaõhukeskkond põhineb avatud ruumi, looduslike ja loovat materjalide kasutamisel, pakkudes erinevaid mikrotasemeid, tekstuure ja võimalusi liikumiseks, uurimiseks ning koostööks. Rõhutatakse turvalist riskide hindamist, pidevat järelevalvet ja adaptiivset õpet, kus õpetajad toimivad kaasamist soodustavatega, mitte peamiste juhendajatena. Elamused, katsed ja küsimustele vastamine on peamised õpetamisviisid, mis arendavad mõtlemist, lahenduste leidmist ja iseseisvust.

Disain ja elemendid. Vabaõhukeskkond sisaldab looduslikke materjale ja pikaajalisi elemente nagu puud, põõsad, mändid, kaevud, vesi, liiv, mullapinnad ning looduslikud mängukonstruktsioonid. Olulised on liikumisteed, stseenid ja varjumisvõimalused, samuti juurdepääsetavus ja kaasatus erinevatele õppijatele. Keskkonda kujundatakse koostöös laste, vanemate ja õpetajatega ning see on pideva hoolduse, ohutus- ja riskihindamise all.

Tulemus ja rakendus. Vabaõhukeskkond soodustab füüsilist arengut, sensoritundlikkust, sotsiaalsete oskuste ja iseseisvuse kujunemist ning keskkonnateadlikkust. See toetab kaasavust ja kogukonna sidusust, sobides nii sise- kui välista keelena osakaamisega. Rakendamisel on oluline selge planeerimine, personaalne ohutuse hinnang, koolitused õpetajatele ja koostöö partneritega ning langeb sisukaks osaks õppekavasse.