Uurimissektor

Uurimissektor on majanduse ja ühiskonna jaoks keskne osa, mis hõlmab teaduse ja arendustegevuse (T&A) tegevusi ning nendega seotud organisatsioone. Selle eesmärk on luua uusi teadmisi, arendada tehnoloogiaid ning viia need ühiskonda ja majandusse kasutusse.

Sektori struktuur koosneb peamiselt kolmest komponendist: avalik sektor, erasektor ja kolmanda sektori organisatsioonid. Avalik sektor hõlmab riiklikke teadusasutusi, ülikoole ning ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste koordineeritud programme; erasektor koosneb ettevõtetest ja erafondidest, mis teevad R&D-i ja sageli teevad koostööd uurimiskeskustega; kolmanda sektori organisatsioonid hõlmavad sihtasutusi, mittetulundusühinguid ja teisi not-for-profit organisatsioone, mis rahastavad või koondavad teadustegevust.

Rahastus on selles sektoris peamine tegur ning see põhineb riiklikul eelarvel, Euroopa Liidu ja rahvusvahelistel programmidel ning erasektori investeeringutel. Projekti- või konkurentsipõhine rahastus on laialt levinud ning koostöö ülikoolide, uurimisinstituutide ja tööstuse vahel on tihe.

Uurimissektor jaguneb baas- ja rakendusuuringuteks ning arendus- ja innovatsioonitegevuseks. Tulemused ilmnevad teaduspublikatsioonides, patentes, uutes toodetes ja teenustes ning teadmiste ülekandes ettevõtetele ja avalikule sektorile.

Mõõdikute hulka kuuluvad R&D kulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist, teadlaste arv, avaldatud artiklid, patentide arv ning loodud või litsentsitud tehnoloogiad. Sektor on rahvusvaheliselt seotud vahetusprogrammide ja koostööprojektidega ning on keskne nii Eesti kui ka laiemas innovatsioonivõrgustikus.

Küsimused ja väljakutsed hõlmavad rahastuse stabiilsust, andmete kättesaadavust, oskuste arvu arendamist ning rahvusvahelist koostööd.