Türeoidiit

Türeoidiit on kilpnäärme põletik, mis võib mõjutada kilpnäärmehormoonide tootmist ning põhjustada kilpnäärme suuruse muutumist või valulikkust. Sõltuvalt põhjusest võib türeoidiit olla ajutine või püsiv ning esineda valuliku või valutu kujul. Peamised vormid on äge türeoidiit (tihti bakteriaalne infektsioon), subakuutne De Quervaini türeoidiit (viirusjärgne, sageli väga valulik), krooniline autoimmuunne türeoidiit ehk Hashimoto türeoidiit (autoimmune, peamine kilpnäärme alatalitluse põhjus) ning postpartaalne ehk sünnitusjärgne türeoidiit (võib olla ajutine ja hõlmata nii hüper- kui hüpotüreoidismi).

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil ning laboratoorsel ja pildistamisel saadaval teabel. Uuritakse TSH ja vaba T4 taset ning kilpnäärme vastu suunatud antikehi (anti-TPO, anti-Tg). ESR või CRP on abiks subakuutse türeoidiidi korral ning ultraheliuuring hindab kilpnääret suurust ja struktuuri. Vajadusel võib teha radioaktiivse joodi (RAIU) uuringut, et eristada erinevaid vorme ja faase.

Ravi sõltub türeoidiidi vormist. Ägeda bakteriaalse türeoidiidi korral on vajalik antibiootikumravi ja harva kirurgiline sekkumine. Subakuutse türeoidiidi puhul leevendatakse põletikku ja valu põletikuvastaste ravimitega või lühikese kortikosteroidide kursusega. Hashimoto türeoidiidi puhul on peamine ravi kilpnäärmehormoonasendus (levotüroksiin) pikaajaliselt. Postpartaalset türeoidiiti jälgitakse sageli konservatiivselt; hüpertoüreoidismi faasis võivad aidata beeta-blokaatorid, hüpotüreoidismi korral asendusravi. Prognoos on üldiselt hea; paljud vormid paranevad või stabiliseeruvad, kuid Hashimoto türeoidiidiga patsientidel võib tekkida püsiv hüpotüreoidismus, mis vajab püsivat ravi. Türeoidiit on naistel sagedasem ning haiguslikku käsitlemist tuleb jälgida arstide järel.

---