Tõenäosuslikkusest

Tõenäosuslikkusest on filosoofiline ja epistemoloogiline mõiste, mis rõhutab tõenäosuse rolli uskumuste ja otsuste kujundamisel. Selle vaate järgi ei põhine teadmised ja valikud absoluutselt kindlal tõel või tõestusel, vaid hinnangulisel võimalusel ja ebakindlus teabe allikates. Tõenäosuslikkus hõlmab nii individuaalset uskumuste kujundamist kui ka kollektiivseid otsustus- ja riskihindamismehhanisme.

Epistemoloogilises traditsioonis käsitletakse tõenäosuslikkust sageli kui alternatiivi evidentialismile: inimene võib aktsepteerida väidet või teha otsuse, kui selle tõenäosus on piisavalt suur. Praktikas tähistab see sageli dünaamilist teadmiste uuendamist ja Bayesi meetodite kasutamist, kus varasemad hinnangud uuendatakse uue teabe valguses.

Ajalooliselt on tõenäosuslikkusest saanud mõiste katoliku moraalteoloogias, kus see tähistas vaadet, et on lubatud järgida tõenäoliselt heakskiidetud seisukohta, kui see on vastuvõetav ning puudub otsustav põhjus selle keelamiseks. Seda arutleti sageli Jesuitide filosoofide ringis 16.–17. sajandil ning selle suhtes tekkisid kriitikad ning vastandlikud vaated, näiteks probabiliorism.

Moraalses ja õiguslikus kontekstis ning teaduslikus riskihindamises aitab tõenäosuslikkus ebakindluse all paremini orienteeruda; see võimaldab kasutada probabilistlikke hinnanguid ja loogikaid. Kriitika keskne probleem on nii nimetatud lohakasus kui ka võimalik laxism, kui liiga lihtsustatud tõenäosusi lubatakse uskumustele või käitumisele ilma piisava kontrollita.

Seonduvad mõisted hõlmavad tõenäosusteooriat, Bayesian epistemoloogiat ja probabilistlikku mõtlemist.