Tuletusvorms

Tuletusvorms (tuletusvormid) on morfoloogiline mõiste, mis tähistab sõnu, mis on tekkinud põhivormist deratiivse ehk tuletusprotsessi abil. Sellised vormid annavad tavaliselt uut tähendust ja võivad muuta sõna süntaktilist kategooriat, näiteks muutuda nimisõnast või omadussõnast teiseks. Tuletusvormid on olulised sõnavara moodustamisel ja sõnade ühendamisel keeles.

Tuletusvormid eristuvad infleksioonivormidest. Infleksioon muudab sõna grammatiliste omaduste (käänete, arvu, aja jms) järgi, kuid ei loo uut sõnakategooriat või põhieesmärki; tuletusvorm seevastu muudab sõna laiemalt ning võib anda uue tähenduse või uut liiki sõna. Eesti keeles kasutatakse erinevaid tuletusliideid ja -jäsemeid, et moodustada tuletusvorme.

Tüüpilised tuletusvormide tüübid hõlmavad: agentvõib nõudvad nimisõnad või nimetused, mis moodustuvad lisades -ja/-ja- või -ja; verbaaride nimed (žd) nagu -mine, mis teevad verbi põhivormist nimetuse või tegumoti. Omadussõna moodustuvad sageli lisades -lik või sarnaseid laiendeid. Mõningad tuletusvormid võivad kaasas kanda ka üleminekuid või ühendusi.

Näited tuletusvormidest. Õppija on tuletusvorm, mis on loodud verbist õppima ja tähistab inimest, kes õpib. Õppimine on teise vormi, mis moodustub suffixiga -mine verbi õppima põhivormi nimisõnaliseks nimetuseks. Iluslik on tuletusvorm, mis on loodud lisades suffixi -lik ning moodustab omadussõna tähendusega “oluline või sarnane illusiooniga”.

Tuletusvormide kirjeldus ja loetelu leiab sageli sõnaraamatutest ning mormoloogilistest käsiraamatutest, kus eristatakse tuletusvorme, nende moodustamisviise ja semantilisi muutusi.