Trombotsütoopaatiad

Trombotsütoopaatiad on haigused, mida iseloomustab trombotsüütide funktsiooni häire. Trombotsüüdid ehk vereliistakud on väikesed vererakud, mis mängivad olulist rolli vere hüübimises, aidates peatada veritsust pärast vigastust. Trombotsütoopaatiate korral on trombotsüütide võime kokku kleepuda ja moodustada verehüübe, mis on kahjustatud. See võib põhjustada liigset veritsust, isegi väikeste vigastuste korral, või spontaanseid verevalumeid.

Trombotsütoopaatiad võivad olla pärilikud või omandatud. Pärilikud vormid, nagu Glanzmanni trombasteneenia ja Bernard-Soulieri sündroom, on põhjustatud geenimutatsioonidest, mis mõjutavad trombotsüütide pindadel olevaid valke, mis on vajalikud nende kleepumiseks. Omandatud trombotsütoopaatiad võivad tekkida erinevatel põhjustel, sealhulgas teatud ravimite, nagu aspiriini või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA-d) kasutamine, autoimmuunhaigused, kus keha immuunsüsteem ründab trombotsüüte, või teatud infektsioonid.

Haiguse sümptomid varieeruvad sõltuvalt selle raskusest ja tüübist. Levinud sümptomiteks on kerged verevalumid, pikaajaline veritsus haavade paranemisel, ninakallakud, igemete veritsus ja menstruatsiooni ajal rohke vereeritus. Rasketel juhtudel võib esineda ka sisemisi verejookse. Diagnoosimine hõlmab tavaliselt vereanalüüsi, mis hindab trombotsüütide arvu ja funktsiooni, ning vajadusel ka geneetilisi teste.

Ravi eesmärk on kontrollida veritsust ja ennetada tüsistusi. Kergete juhtumite korral võib piisata ravimite, mis parandavad trombotsüütide funktsiooni, kasutamisest. Raskematel juhtudel võib olla vajalik trombotsüütide transfusioon. Mõnedel patsientidel, kellel on pärilikud vormid, võib kaaluda ka geeniteraapiat. Trombotsütoopaatiatega inimestel on oluline vältida teatud ravimeid, mis võivad nende seisundit halvendada, ja järgida arsti juhiseid.