Toonvärv

Toonvärv on heli kvaliteet, millega eristatakse helisid, kui neil on sama põhikõrgus ja sama helitugevus. Toonvärv annab igale instrumentile ja häälele iseloomuliku kõla ning võimaldab sama nooti esitades eristada erinevaid allikaid.

Toonvärv tuleneb heli spektrist ja selle ajalisest arengust. Erinevad materjalid, konstruktsioonid ning mängutehnika ning ka hääleidioot (milline heli võetakse aluseks) määravad, milliseid üleharmooniaid heli sisaldab ja kuidas need kokku kõlavad. Seetõttu kõlavad näiteks klaver ja viiul sama notiga erinevalt.

Perceptuaalselt iseloomustatakse toonvärvi sageli kui hele–tume, kirkas–rikkalik, soe–jahe või terav–pehme. Toonvärv muutub ka heli tekkimise ja lõppemise käigus (atk ja decay ning sustiini ehk püsivuse osa), mis mõjutab üldist tooni ja kõla värvi.

Tehniliselt saab toonvärvi analüüsida spektri ja ajaliselt toimuvate muutuste kaudu: üleharmooniate koostis, spektriline laius, inharmonilisus ning helikõrguste ja energiaga seotud tunnused. Mõõdikud nagu spektriline keskmine ja energi jaotumine kirjeldavad toonvärvi üldist iseloomu.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad muusikat, helidisaini, salvestust ja interaktiivset heli (nt videomängud), kus toonvärvi muudetakse või kujundatakse soovitud meeleolu, identiteedi või tekstuuride loomiseks. Toonvärvi mõistmine on oluline nii esitajatele kui ka helikujundajatele, sest see annab helile rikkaliku ja eristuva karakteri.