Tolmiplahvatused

Tolmiplahvatused on kiirelt toimuvad põlemis- või plahvatuse sündmused, kus kergelt põlev tolm on hajutatud õhku ja süttib, sageli piiratud või poolkinnises tööstusruumis. Sellised sündmused võivad tekitada tugeva rõhu tõusu ning plahvatuse laine, mis purustab konstruktsioone ja ohustab inimesi.

Tolmiplahvatuste tekkeks on tavaliselt neli elementi: kütus (tolm), oksüdeerija (õhk), hajutatus või kinnine ruum ning süttimiallikas. Koos toimides võib tolmupilv tekitada deflagratsiooni ehk plahvatusliku kiirpõlemise. Tolmiplahvatuse tugevus sõltub tolmu omadustest (peenus, pindala, niiskus), kontsentratsioonist ning ruumi kinnivusest. Tihti võib toimuda sekundaarne plahvatus, kui tolm on kogunenud ja süttib esialgse plahvatuse järel.

Kõige tavalisemad tolmude kategooriad, mis põhjustavad plahvatusi, on teravili, jahu, suhkur, puidupõhjaga tolm, kivisüsi ning metalltolm (nt alumiinium, magneesium). Risk on eriti kõrge tööstuslikes valdkondades nagu teravilja töötlemine ja jahu tootmine, suhkrutööstus, puittöötlemine, keemiatööstus ning metalltoodete tootmine.

Ennetus ja kaitse hõlmab hoolikat tolmu eemaldamist ja kogumist, tolmuvõrkude ning kanalisatsioonisüsteemide õiget disaini, plahvatusventiilide või muud plahvatuskaitsesse kuuluvad lahendused ning inertimise võimalusi (nt lämmastik). Elektrilised ja mehhaanilised ohutused tuleb kohandada vastavalt standarditele. Tähtsad rahvusvahelised ja piirkondlikud suunised hõlmavad NFPA 652 üldtõttu tolmohutuses, NFPA 68 ja NFPA 69 plahvatuse kaitse standardeid ning Euroopa ATEX-direktiive.

Tööohutuses on tolmiplahvatuste riskide hindamine, personali koolitus ja kriisiplaanide koostamine keskse tähtsusega.