Termomootorid

Termomootorid, tuntud ka kui Stirlingi mootorid, on teatud tüüpi soojusmootorid, mis töötavad pideva välise soojusallikaga. Need erinevad sisepõlemismootoritest selle poolest, et soojusallikas ei ole mootori sees, vaid viiakse läbi soojusvaheti kaudu. Termomootori tööpõhimõte põhineb gaasi temperatuuri muutustest tingitud mahu muutuste ärakasutamisel.

Tavaliselt koosneb termomootor kahest silindrist, mis on ühendatud gaasikanaliga. Ühes silindris (kuum silinder) hoitakse gaasi kõrgel temperatuuril, teises silindris (külm silinder) aga madalal temperatuuril. Kui gaas kuumas silindris soojeneb, paisub see ja surub kolvi välja, tekitades tööd. Kui gaas liigub külma silindrisse, jahtub ja tõmbub kokku, mille järel kolb liigub sissepoole. Seda tsüklit korratakse pidevalt, muutes soojusenergia mehaaniliseks energiaks.

Termomootorid on tuntud oma kõrge teoreetilise efektiivsuse poolest, mis võib olla võrdne Carnot' tsükliga. Praktikas on nende efektiivsus siiski piiratud mitmesuguste teguritega, sealhulgas soojuskadu ja mehaanilised hõõrdumised.

Termomootoreid saab kasutada erinevate soojusallikatega, näiteks päikeseenergia, jäätmesoojus, geotermiline energia või isegi põlev materjal. Nende eelised hõlmavad madalat mürataset, pikka eluiga ja võimet töötada erinevate kütustega. Puudusteks on tavaliselt suurem suurus ja kaal võrreldes sisepõlemismootoritega, samuti aeglasem käivitumine ja reaktsiooniaeg. Termomootoreid uuritakse ja arendatakse mitmesugusteks rakendusteks, sealhulgas elektritootmiseks, päikesekütteks ja spetsiaalseteks kasutusaladeks, kus nende unikaalsed omadused on eriti väärtuslikud.