Tegusõnavorm

Tegusõnavorm ehk verbivorm on iga vorm, mida tegusõna võib võtta ja mis väljendab selle grammatilselt olulist omadust või funktsiooni lauses. Tegusõnavormid võimaldavad väljendada ajavahesid, kõneviisi, isikut ja arvu ning neid kasutatakse nii põhieas kui ka kombineeritult teiste sõnadega.

Tegusõnavormid jagunevad tavaliselt kaheks suureks rühmaks: lõplikud ehk finite vormid ja mittelõplikud ehk non-finite vormid. Lõplikud vormid näitavad ajalist aega ja isikut ning võivad väljendada käsku või kahtlust. Näiteks presenti (olemasolev tegevus) vormid nagu teen, teed, teeb; ning perfecti või minevikuvormi sarnased vormid nagu tegin, tegid, tegi. Imperatiivne mood (tee!) on samuti lõplik vorm.

Mittellõplikud vormid ei väljenda isikut ega arvu ning neid kasutatakse peamiselt infintiivina või osalise (partitsiplikuna) laadina või lamendina teistes lausetes. Infinitiiv on tavaliselt märgistatud vormiga tegema (või tegema) ehk “tegema” (to do). Üks levinud mittellõpuline vorm on tegutud/tehtud liik, nagu "tehtud" (done), mis osutab minevikus teostunud tegevusele ja seotakse sageli abiverbiga.

Tegusõnavormide moodustamisel mängivad rolli tüvi ja lõpp; need märgid võivad näidata aega (praegune või minevik), kõneviisi (indikatiiv, tingiv, käskiv) ning vahel ka moodsust ja vormilisust. Erinevad vormid võimaldavad lauseid selgelt ja täpselt struktureerida, kajastades tegevuse külgi ning seoseid teiste sõnadega. Tegusõnavormid on põhielemendid eestikeelses grammatikas ning neid õpitakse peamiselt sõnade pööramise ja lauseanalüüsi kaudu.