Süüteküünlad

Süüteküünlad on bensiinimootorites süüte süsteemi võtmeosad, mis tekitavad elektrilise säde ja süütavad kütuse-õhu segu, võimaldades mootoril töötada. Iga silindri jaoks on tavaliselt üks süüteküünal ning need paiknevad silindripeades.

Ehitus ja tööpõhimõte: süüteküünal koosneb metallkorpusest, tihendist, keramikust isolatsioonist ning kesk- ja maapealsest elektroodist. Kõrgepinge vool jõuab süüteküünla kesk-elektroodile ning sähvatus tekib elektroodide vahel. Küünal peab taluma kõrgeid pingeid ja suure kuumuse ning seda valitakse valdkonnas õige soojusvahemikuga, et vältida tahma kogunemist või liigsest jahtumist.

Materjalid ja tüübid: odavamad küünlad kasutavad vaskkesk-elektroodiga konstruktsioone, kuid pikaajalise kasutuse jaoks on levinud platina- või iridium-kesk-elektroodiga küünlad. On ka erinevaid kuumusvahemikke (hot) ja jahtumist (cold) kirjeldavaid tüüpe; kuumeneb külm küünal jahtub kiiremini ning sobib erinevatele sõidutingimustele. Valik sõltub mootori konstruktsioonist ja kasutusloogikast.

Hooldus ja eluiga: küünlad tuleb vahetada tootja soovitatud vahemikus, tavaliselt umbes 50 000–160 000 kilomeetrit, sõltuvalt tüübist ja sõidustiilist. Paigaldamisel kontrollitakse ava (gap) suurus ja järgitud on tootja torque-juhised; vanad või määrdunud küünlad võivad põhjustada ebatasast mootori tööd.

Märgid kulumisest või rikest: misfiring (valesti süütuv mootor), nõrk kiirendus, ebastabiilne tühikäik, suurenenud kütusekulu või must tahm võivad viidata kulunud või määrdunud süüteküünlale. Diiselmootorites süüteküünlaid ei kasutata; neil on erinevad küttemehhanismid, näiteks glüo-küünlad või muud süütekomponendid.