Süvaveekeskkondade

Süvaveekeskkonnad viitavad veeökosüsteemide sügavaimatele osadele, kus valgus ei tungi. Need piirkonnad on iseloomustatud kõrge rõhu, madala temperatuuri ja toitainete nappuse poolest. Süvaveekeskkondi leidub nii ookeanides kui ka sügavates järvedes.

Ookeanide süvaveekeskkonnad, tuntud ka kui süvamere tsoon, algavad tavaliselt umbes 200 meetri sügavuselt ja ulatuvad kuni merepõhjani. Selles piirkonnas elavad organismid on kohanenud äärmuslike tingimustega. Paljud neist on bioluminestseeruvad, kasutades valgust suhtlemiseks, saagi meelitamiseks või röövloomade peletamiseks. Söödapõhised eluviisid on levinud, kus organismid toituvad merepõhjast langevast orgaanilisest ainest. Näited hõlmavad süvaveekala, hiidkalmaare ja erinevaid selgrootuid nagu siilid ja meritähed.

Sügavates järvedes esinevad süvaveekeskkonnad sageli järve kõige sügavamates osades, kus valgustus on minimaalne või puudub. Nendel aladel võib olla vähem hapnikku kui ülemistes kihtides. Süvaveekeskkondade uurimine on keeruline tehnoloogiliste piirangute tõttu, kuid need mängivad olulist rolli veeökosüsteemide üldises toimimises, mõjutades aineringlust ja toiduvõrgustikke. Need keskkonnad on sageli vähem uuritud kui maismaa- või madalaveelised ökosüsteemid.