Sünteesimise

Sünteesimise tähistus viitab protsessile, mille käigus luuakse uus ühend või struktuur, tavaliselt ühendite või aatomite uusvahekordade kaudu. See võib viidata erinevatele valdkondadele, kus loomine ja kokkupanek on keskset rolli, näiteks kemikaline süntees, biosüntees ja tehisintellekti või materjalide abil toimuv süntees.

Kemiaalne süntees on keemia valdkond, kus planeeritakse ja viiakse läbi reaktsioonid, et saada soovitud ühend. Olulised on lähtematerjalide valik, reaktsioonimehhanismid, tingimused (nagu temperatuur ja rõhk) ning katalüsaatorite kaasamine. Tulemuseks on product, mida eraldatakse ja puhastatakse ning mille kvaliteeti hinnatakse saagi ja selektiivsuse ning erinevate kontrollimeetodite abil.

Biosüntees viitab elusorganismide võime toota keerukaid molekule ensüümide toimel. Kõige olulisemad on valkude süntees ribosoomides ning teised biosünteesi radade kaudu moodustuvad metaboliidid ja loomulikult biogeense päritoluga ühendid. Biosüntees on tihti geneetilise info juhitav ning reguleeritud rakkude energiavarude ja vajaduste järgi.

Ajalugu ja tähtsus. Üks varasemaid teadaolevaid sünteesimise näiteid on 1828. aastal Wöhleri uurea süntees, mis näitas keemilise sünteesi võimalikkust. Tänapäeva teaduses on sünteesimine muutunud keskseks vahendiks ravimite, materjalide ja polümeeride loomiseks, aidates arendada uusi tooteid ja tehnoloogiaid.

Turvalisus ja regulatsioonid. Sünteesimisel tuleb järgida ohutus- ja keskkonnanõudeid ning vajalikku luba, kui tegemist on potentsiaalselt ohtlike ühenditega.