Söömisvajaduse

Söömisvajadus on inimese soov ja vajadus toidu järele. Seda mõistet käsitletakse sageli kui kombinatsiooni füüsilisest näljast ja psühholoogilisest soovist süüa. Söömisvajadus hõlmab nii energiavajadusest tulenevat näljatunnet kui ka isu ehk tahte ja soovi süüa, mida võivad ergutada maitseelamused, emotsioonid ja keskkond. Eristatakse sageli kahe tasandi vahel: nälg kui keha energiavarude täitmise bioloogiline vajadus ning isu kui toidu järele tekkiv, mõjule avaldav soov.

Füsioloogiline alus koosneb peamiselt seedesüsteemi ja aju vahelisest signaalivahetusest. Magu ja soolestik vabastavad hormonesid, mis mõjutavad ajupoolkera hüpotalamust. Ghreliin suurendab söögiisu ja näljatunnet, samas kui leptiin, insuliin, GLP-1 ja PYY annavad täiskõhutunde signaale. Hüpotalamus, eriti arcuate tuum, kombineerib neuronite NPY/AgRP ja POMC/CART rakkude signaalid, et tasakaalustada söömist. Keha ülejäänud ja aju kontrollivad ka prefrontaalne ja dopaminergiline süsteem, mis reguleerib söömismotivaatorit ja käitumist.

Mida söömisvajadust kujundavad, on mitmekesised tegurid. Bioloogilised mehhanismid töötavad koos vaimsete seisundite, unetsükli, stressi, une kvaliteedi, hormonaalsete muutuste ja vanusega. Sotsiaalsed ja kultuurilised faktorid, ligipääs toidule, hinnad ning keskkond võivad suurendada või vähendada isu sõltuvalt olukorrast. Söömisvajadus on seega dünaamiline nähtus, mis võib püsida tervises ja elukvaliteedis või olla seotud toitumise häiretega, kui reguleerimine on kahjustunud.