Strangulatsioon

Strangulatsioon on kaela piirkonda välise survet kasutades tekkiv lämbumine või hapnikuvarustuse katkemine, mis võib viia teadvusekaotuse ja isegi surma. See on meditsiiniline ja Forensi mõiste, mis hõlmab nii manuaalset (kätega) kui ka ligatuurstrangulatsiooni (köie või muu sideme abil kaela ümbermõõdu piiramine) ning mõningaid teisi survemehhanisme. Strangulatsioon võib esineda kuriteo, enesetapu või õnnetuse kontekstis.

Patofüsioloogia keskne on aju hapnikuvarustuse vähenemine ja verevarustuse piiramine. Kätega surumisel on oluline mõju veresoontele ning aju hapnikuvarustusele. Ligatuurstrangulatsioonis võivad lisaks pehmed kuded ja kaela struktuurid kahjustuda, näiteks hüoidluu või kõri.

Sümptomid ja tunnused sõltuvad mehhanismist ja kestusest: äkiline teadvusekaotus, peapööritus, peavalu, näo või limaskestade petehhiaalsed hemorraagiad võivad esineda, kuid mitte alati. Kaela ümbruses võivad ilmneda vigastused või märgid.

Diagnoos põhineb sündmuse kontekstil, kliinilistel leidudel ja forensi patoloogial. Autopsia on sageli oluline, et eristada strangulatsiooni teistest lämbumise vormidest; täiendavad uuringud, sealhulgas pildistamine ja toksikoloogia, võivad olla abiks.

Strangulatsioon on tõsine meditsiiniline ning õiguslik teema, mis nõuab täpset hindamist ja asjakohast reageerimist nii tervishoius kui viljeluses.