Steganograafia

Steganograafia on praktika, mille käigus peidetakse sõnumi olemasolu teise sõnumi või füüsilise objekti sisse. See erineb krüptograafiast, kus sõnumi sisu muudetakse lugemiskõlbmatuks. Steganograafias on eesmärk varjata mitte ainult sõnumi sisu, vaid ka selle olemasolu ise.

Steganograafia ajalugu ulatub antiikaega. Näiteks Pluutarchos kirjeldab, kuidas Kreeka ajaloolane Herodotus kasutas meetodit, mille käigus kirjutati sõnum paljale nahale, seejärel lasti sellel juukseid kasvatada ja hiljem ajasid juuksed maha, et sõnumi edasi anda. Levinud on ka meetodid, kus sõnum kirjutatakse puidust tahvelitele, need seejärel vahaga kaetakse või savi sisse peidetakse.

Kaasaegses steganograafias kasutatakse sageli digitaalseid meetodeid. Need hõlmavad piltide, helifailide või videofailide modifitseerimist nii, et peidetud sõnumi olemasolu on palja silmaga või kõrvaga tuvastamatu. Üks levinud meetod on vähem tähtsate bittide (LSB - Least Significant Bit) asendamine, kus pildi või helifaili pisimate detailide muutmisega saab peita lisainformatsiooni. Need muudatused on nii väikesed, et neid ei saa tavaliste vahenditega märgata.

Steganograafiat saab kasutada erinevatel eesmärkidel, sealhulgas salajaseks kommunikatsiooniks, digitaalsete vesimärkide loomiseks autoriõiguste kaitseks või teabe varjamiseks. Samas võib seda kasutada ka kuritegelikel eesmärkidel, näiteks pahavara levitamiseks või keelatud sisu edastamiseks. Steganograafia tuvastamine võib olla keeruline ja nõuab spetsiaalseid analüüsimeetodeid.