Spektraalanalüüsis

Spektraalanalüüsis on füüsika ja keemia analüütiline meetod, mille abil määratakse aine koostist ja omadusi analüüsides selle emiteeritud või absorbeeritud elektromagnetse kiirguse spektri. See meetod põhineb valguse või teiste elektromagnetlaineleide interaktsioonil aine atoomite, molekulide või ioonidega, mis põhjustab karakteristiliste spektrilainete tekke.

Spektraalanalüüsis eristatakse peamiselt kolme peamist liiki: absorptsioon-, emissioon- ja räästispektroskoopia. Absorptsioonispektroskoopias uuritakse aine omadusid absorbeerida valgust või teisi elektromagnetlaineleid kindlates sagedustel. Emissioonispektroskoopias analüüsitakse aine emiteeritud kiirgust, mis tekib energiatasemetel asetlevate elektroni üleminekute tõttu. Räästispektroskoopias uuritakse valguse või teiste kiirguste läbilaske ainetel, mis võimaldab määrata aine omadusi ja koostist.

Spektraalanalüüsis kasutatakse tavaliselt spektromeetreid, mis jagavad kiirguse spektrilaineteks ja mõõdavad nende intensiivsust. Meetodi täpsus ja lahutusvõime sõltuvad kasutatavast spektromeetri tüübist, näiteks valgusgratiidist, difraktsioonist või infrapunaabsorptsioonist. Spektraalanalüüs on laialdaselt kasutusel keemias, füüsikas, bioloogias, geoloogias ja muudes teadusharudes, kuna see võimaldab kiiresti ja täpselt määrata aine koostist ja omadusi.

Spektraalanalüüsis kasutatakse erinevaid spektrialaasid, näiteks UV-VIS-spektroskoopia, infrapunaabsorptsioonispektroskoopia, massspektromeetria ja röntgenspektroskoopia. Igasugusel spektraalanalüüsil on oma eripärasused ja rakendusvaldkond, kuid kõik neist põhinevad elektromagnetse kiirguse interaktsioonil ainega. Meetod on oluline ka kvalitatiivse ja kvantitatiivse analüüsi jaoks, võimaldades teada saada aine struktuuri, koostist ja omadusi.