Soojussallikas

Soojussallikas on looduslik geotermiline nähtus, kus maapõuest kerkiv ja Maa sisemisest soojusest soojendatud vesi tõuseb pinnale. Temperatuur võib olla mõnest kraadist kuni mitmesaja kraadini, sõltuvalt piirkondlikust geotermilisest aktiivsusest ja rõhust. Selles vees võivad lahustuda erinevad mineraalid, mille koostis mõjutab vee värvi, lõhna ja setteid.

Tekke ja keemiline koostis: Vesi imbub sügavale, soojeneb soojendavate kivimitega kontakteerudes ning liigub tagasi pinnale läbi lõhede ja koobaste. Ringluse käigus lahustuvad ja setteid moodustatakse ning mineraalne koostis määrab vee keemilise koostise. Sulfiidsed ained võivad anda allikale iseloomuliku lõhna, samas kui kaltsiumkarbonaat ja silikaat moodustavad setteid, mis võivad vormida travertiinist või muudetud kivimitaolisi kihte.

Iseloomulikud omadused: Soojussallikad võivad olla madala- või kõrgeläheduselt temperatuurilised. Termofiilsed mikroorganismid moodustavad sageli värvilisi mikrobimatte või setteid, mis annavad allikatele eristuva välimuse.

Kasutus ja tähendus: Paljudes piirkondades on soojussallikas ajalooliselt olnud balneoloogilise kasutuse ja spaade keskmes ning tänapäeval võivad need olla populaarsed turismiobjektid ning tervise- ja lõõgastumisseadmete osa. Ohutusnõuded on olulised, kuna kuum vesi võib põhjustada põletusi ning looduslike allikate kaitseks tuleb järgida märgitud juhiseid ning vältida reostust.

Kaitse ja ökoloogia: Soojussallikad on elupaigad termofiilsetele organismidele ning nende säilitamine nõuab hoolikat keskkonnajuurde ning reostuse vältimist. Piirkondade kaitse aitab säilitada geotermilise süsteemi stabiilsust ja bioloogilist mitmekesisust.