Sisekonkurentsi

Sisekonkurents on konkurents, mis realiseerub sise-turul või ettevõtete vahel samas riigis või Euroopa Liidu siseturul. See hõlmab hindade võistlust, kvaliteedi parandamist, innovatsiooni ning toodete ja teenuste erinevustamist. Sisekonkurentsi tugevus sõltub turu avatusest, sisenemisbarjääridest ning teabe kättesaadavusest.

Ekonomilises mõttes soodustab tugev sisekonkurents tarbijatele paremaid valikuid ja mõistlikumaid hindu, suurendab tootjate tõhusust ning ergutab innovatsiooni. Turupolitside ja -struktuuride muutused, sealhulgas sisenemisvõimalused ja reguleerivad nõuded, mõjutavad konkurentsi intensiivsust ja tarbijate heaolu.

Õiguslik raamistik: konkurentsiseadused keelavad kartellid, hinnakokkulepped ja turu jagamise kokkulepped ning kuritarvitamise positsiooni turul. Ühinemiste ja aktsionäride omandamised vajavad kontrolli, kui need võivad oluliselt vähendada konkurentsi. Euroopa Liit ja liikmesriigid rakendavad ühtset konkurentsiõigust; komisjon tegeleb Liidu tasandil menetlustega, samas kui riiklikud ametid täidavad järelevalvet kohalikel turgudel.

Eestis on sisekonkurentsi tagamise peamine organ Konkurentsiamet, mis rakendab Eesti konkurentsiõigust ja järgib Euroopa Liidu konkurentsipoliitikat. Ta tegeleb kartellide, ebaõiglaste lepingute ja mehhanismidega, mis võivad piirata konkurentsi, ning tegeleb riigiabi ning ühinemiste järelevalvega.

Sisekonkurentsi käsitletakse sageli erinevates kontekstides, sealhulgas riiklike organisatsioonide ja eraettevõtete vahelises konkurentsis ning siseturgu puudutavates analüüsides. See on keskne osa konkurentsipoliitikast ning tarbijate hüvanguks tegutsevas majanduses.