Sõnaehitus

Sõnaehitus ehk sõnade moodustamine on keeleteaduse valdkond, mis uurib, kuidas uut sõna tekib ning millised morfeemid ja reeglid selle kuju ning tähenduse määravad. Eesti keeles on sõnaehitus keskne osa morfoloogilisest struktuurist, kusjuures sõnad võivad tulla nii derivaadiivsete kui ka liitsõnaliste moodustiste teel ning nendesse võivad sattuda laensõnad.

Derivatsioon on sõnaehituse peamine mehhanism, mille käigus lisatakse tüvele sufikseid või prefikseid, et juhtida uut sõna või muuta selle kategooriat. Eesti keeles on levinud sufiksatsioon: näiteks -ja või -ja/-ja moodustavad agentnimesid (kirjutaja – kirjutama + -ja; õpetaja – õpetama + -ja), -mine loob nimisõnu tegusõnast (lugemine, õppimine), ning -lik, -ne, -line ja sarnased sufiksid moodustavad omadussõnu või nimetavad omadusi. Samuti võib tüve muuta nii, et tekib uusi tähendusi või funktsioone.

Liitsõnad ehk koostatud sõnad moodustatakse kahest või enamatest baasvormidest. Näited: raamatukogu (raamat + kogukogu/kogu), kooliraamatukogu või päikesepaisteline (päike + paist + -line). Liitsõnad võivad väljendada täpseid mõisteid või kaasaegseid nähtusi ning need on tavalised moodustised Eesti keeles.

Laenõnad ja nende kohandamine on samuti osa sõnaehitusest: võõrsõnad imbuvad keelde ning neid kohandatakse eestikeelsete vormide ja morfoloogiliste lõppudega, et neid oleks lihtne kasutada.

Sõnaehitus on oluline osa keeleõppes ja sõnavaraga seotud õppimises, pakkudes selgeid mehhanisme, kuidas uusi sõnu sünteesitakse ning kuidas keelelises süsteemis säilib järjepidevus.