Rändamist

Rändamist ehk rändamine on inimeste liikumine ühest paigast teise, mille eesmärk on ajutine või püsiv viibimine. Rändamine hõlmab nii sisemisi liikumisi riigi piires kui ka rahvusvahelist liikumist ning võib hõlmata üksikisikuid, perekondi või suuremaid gruppe.

Rändamist eristatakse tüübi järgi: sisemine rändamine (riigi sees) ja rahvusvaheline rändamine (riikide vahel); vabatahtlik ja sunnitud rändamine; püsiv ja ajutine rändamine; ning spetsiifilised vormid nagu töö-, haridus-, perega seotud, hooajaline või kliimapõhine rändamine.

Põhjused jagunevad push- ja pull-faktoriteks. Põhjused võivad olla majanduslikud (töö ja sissetulekud), haridus, paremad elutingimused, turvalisus ning pere ühinemine; sunnitud rändamine tuleneb konflikti, represseerimisest, loodusõnnetustest või kliimamuutustest. Otsused sõltuvad nii isiku kui ka perekonna vajadustest ja võimalustest.

Rändamisel on mõju nii lähte- kui sihtkohtadele: tööjõu struktuuri ja urbaniseerumise muutused, demograafilised muutused ning rahalised ülekanded kodumaale. Rändamist jälgitakse demograafiliste andmete, loenduste ja registrite abil; selle reguleerimine hõlmab piirid, viisid, varjupaiga menetlused ja integratsioonipoliitikat.

Rändamine on ajaloos olnud märkimisväärne demograafiline nähtus ning on seotud majanduse, kultuuri ja poliitikaga. Kaasaegne rändamine on mitmekesine ning hõlmab nii pikaajalist migreerumist kui ka lühemaajalist, korduvat liikumist ja põgenikuküsimustega tegelemist. Poliitika püüab tasakaalustada rändajate õigusi ja vastuvõtjamaade huvisid.