Ressursimajandus

Ressursimajandus on majandusteaduse ala, mis uurib loodusvarade ning taastuvate ja mitte-taastuvate ressursside kasutamist, nende väärtust ja mõju ühiskonna heaolule. See hõlmab varade tootmist ja tarbimist, hindade kujunemist, tehnoloogia mõju ning institutsioonide rolli ressursside säästlikul kasutamisel.

Peamised mõisted hõlmavad piiratud ressursse, hindade märgistust ja idee, et tarbimine ja tootmine on ajas optimeeritavad. Intertemporalne optimeerimine ja Hotellingi reegel kirjeldavad, kuidas piiratud ressursi väärtus võib aja jooksul tõusta. Lisaks eristatakse mitte-taastuvad ressursid (nt fossiilsed kütused ja mineraalid) ning taastuvad ressursid (nt mets, kalavarud, vesi) ning käsitletakse nende kestlikku kasutamist ning ökosüsteemiteenuste rolli.

Ressursimajanduses rõhutatakse õigusi ja institutsioone, mis määravad ressursikasutuse korraldust, ning tööriistu nagu maksustamine, litsentsid, kvoodid, kauplemissüsteemid ja keskkonnale lisakulude hinnastamine. Ühtlustatud lähenemised kaasavad keskkonnahindamist, makromajanduslikku stabiliseerimist ja jätkusuutliku arengu põhimõtteid.

Globaalne kontekst hõlmab energiastandardite muutumist, kaubandus- ja geopoliitilisi tegureid ning nafta ja teiste ressursside hinnakõikumisi. Ressursimajandus on seetõttu oluline raamistik aruteludes ressursikasutuse efektiivsuse, kliimamuutuste leevendamise ja pikaajalise heaolu tagamiseks.