Reintubatsiooni

Reintubatsioon on endotrakeaalse toru ETT uuesti sisestamine pärast extubatsiooni või toru väljalangemist, eesmärgiga taastada või säilitada kontrollitud hingamine ja hapnikustatus patsiendil. See on sageli kriitilise seisundi korral vajalik meeditsiiniline manööver, mida teostatakse intensiivravi, operatsioonijärgse taastumise või hingamisteede rikke korral.

Indikatsioonid hõlmavad äkilist hingamispuudulikkust extubatsiooni järel, ohtu hapnikupuudusele või ventilatsiooni halvenemist, teadvuse muutust, kaitsemehanismide vähenemist, suurenenud riski aspiratsioonile ning ülemiste hingamisteede obstruktsiooni või suurte kogemustega sekretoorsete erituste tõttu tekkinud hingamisraskust.

Ettevalmistus ja hindamine hõlmavad õhuvarustuse ja asendamise kontrolli, varustuse ja erineva suurusega ETTo, laringoskoopi, videolaringoskoopi, fiberoskoopi, bougiet ning vajadusel raskemaks intubatsiooniks vajalikku ravimite komplekti; patsiendi pre-oksügenatsioon, vajadusel premedikatsioon ja suunatud lähenemine (nt kiire järjestuse induktsioon RSI). Vajadusel võib kaaluda teadvustamata või kognitiivset kaasamist, patsiendi aeratsiooni ja ohutuse tagamiseks.

Tehnikad sõltuvad kordenist. RSI-ga intubatsioon on sagedane valik aspiraatori riskide tõttu; kergemate raskustega või raskesti ligipääsetava hingamistee korral võib kasutada video- või fiberosioptilist reintubatsiooni, mõnikord häälestades patsiendi ärkvel olekus. Mõnikord kasutatakse ajutist hingamisteede asendajat, näiteks supraglotalkaalseid õhurakke, kuni ETT paigutus on stabiilne.

Pärast paigaldamist kinnitakse toru õigsus kapnograafia ja auskultatsiooni abil; registreeritakse ventilatsiooni seade ja patsiendi hemodünaamika, sooritades vajadusel hoolikat hooldust ja meeleolu jälgimist.

Tüsistused võivad hõlmata hüpoksiat, hüpotensiooni, arütmiat, aspiratsiooni, ETT valearvestust, hambad ja pehmekuded vigastusi ning hingamisteed ödeemi. Ennetuslikult koordineeritud extubatsioonijärgse jälgimise ja protokollide järgimine vähendab tüsistuste riski.