Reguleerimisõigustes

Reguleerimisõigustes viitab mõiste avalikele asutustele omistatavate volituste kogule, mille alusel nad suudavad kehtestada reeglid, määrata nõudeid ning täita järelevalve- ja rakendustegevust. See on osa administratiivõiguse raamistikust ning seda kasutatakse ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks, näiteks turvalisuse, keskkonna- ning tarbijakaitse tagamiseks.

Õiguslik alus ja jaotumine: Reguleerimisõigused tekivad põhiseadusest, seadustest ning vajadusel volituste delegeerimisest. Euroopa Liidu liikmesriikides peegelduvad need nii riiklikes õiguses kui ka EL-i õiguses, mis seavad raamid ühtlustatud reguleerimisele.

Funktsioonid ja instrumendid: Reguleerimisõigused hõlmavad normide vastuvõtmist ja standardite kehtestamist, litsentside ja lubade väljastamist, järelevalvet ning inspekteerimist, sanktsioonide rakendamist ning haldusotsuste langetamist.

Piirangud ja tagatised: Reguleerimisõigused on piiratud põhiseaduslike aluste, proportsionaalsuse ning diskrimineerimise keeluga. Otsuste kohta kehtivad õiguslik kontroll, läbipaistvus, menetluse õigluse tagamine ja vajadusel kohtu- või haldusjärelvalve.

Näited sektorite lõikes: Keskkonnaregulatsioon (emissioonid, heitmed), finantsjärelevalve (litsentsid, kapitalinõuded), telekommunikatsioon (spektri haldamine ja teenusstandardid), energeetika, tervishoid ja tarbijakaitse.

Seos riigi ja ühiskonna haldusega: Reguleerimisõigused annavad asutustele tööriistad eesmärkide saavutamiseks, kuid need peavad toimima õigusriigi raamides ning olema läbipaistvad ja kontrollitavad.