Reabsorptsioon

Reabsorptsioon ehk tubulaarne tagasiimendum on neerude funktsioon, mille käigus filtratsiooni glomerulusest toodud ained ja vesi osaliselt või täielikult kantakse tagasi vereringesse. See on peamiselt nefroni tuubulites toimuv protsess, mis hoiab keha vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu ning säilitab keha keemilise koostise. Proksimaalses tuubulis toimub suurem osa reabsorptsioonist: umbes kolmandik filtratuur, ligikaudu 65% veest ja soluutidest naaseb vereringesse, ning see on isosmootne proksimaalse tuubuli kaudu.

Proksimaalne tuubul: Na+-K+-ATPase basolateraalsel pinnal tagab Na+ transporti, millele järgneb Na+-iga cotransport (nt SGLT transporterid) glükoosi ja amiohappete reabsorptsiooniks. Bicarbonaat reabsorbeerub CO2 lahustu ja vesinikuiooni vahelekäigul karbonatsihappe süsinikaasaga. Vesi liigub aquaporin-1 kanalite kaudu, järgides Na+ ja soluteid, et säilitada isotooniline maht.

Henle’i ling: Descending limb on veepäri, vabastades vett; thick ascending limb reabsorbeerib Na+, K+ ja 2Cl− läbi NKCC transporteri, kuid vett ei imendu sellel osal, mis aitab luua mõnusa medulla osmootse gradienti ning harjumust vedelikku lahjendada.

Distal tubul ja kogutoru: Distal tubul reabsorbeerib Na+ ja Cl− Na+-Cl− cotransportiga ning seda korraldavad aldosteroon ja teised hormoonid. Kogu­torus viib viimaseid reguleeritud reabsorptsioone ning ADH-induced vee läbilaskvuse suurenemist aquaporin-2 kaudu ning aldosterooni mõjul Na+ imendumist ja K+ sekretsiooni.

Regulatsioon ja kliiniline tähendus: hormoonid (ADH, aldosteroon) ja osmoregulaarsed mehhanismid muudavad reabsorptsiooni kiirust. Reabsorptsiooni häired võivad põhjustada glükoosi, aminohapete või valkude liigset eritumist või elektrolüütide tasakaaluhäireid, näiteks diabeediga tekkinud glükoosiuria või neerukahjustuste korral proteinuuria.