Rasteriseerimise

Rasteriseerimine on graafikaprotsess, mille käigus vektorist geomeetria, eelkõige kolmnurgad, teisendatakse ekraanil kuvatavaks pikslineks kujutiseks. Selle käigus määratakse, millised piksleid kattuvad geomeetria osadega ja milliseid atribuute, nagu värv või tekstuur, iga piksel saab.

Kaasaegses graafikapiplis on üldine rada järgmine: tipuandmed töötleb vertex shader, primitiivid kogutakse ja ettevalmistatakse; rasterisaator otsustab, millised kolmnurgast kattuvad konkreetsel ekraanipunkti positsioonil. Fragment shader interpolatsiooniga (barycentricskoordinaadid) arvutab iga piksli lõpliku atribuudiga, sealhulgas värvi, tekstuurikoordinaadid ja valgustuse väärtused.

Depth testing (z-buffer) ja stencil testid kontrollivad, millised fragmendid on nähtavad. Lõpus kirjutatakse värv framebufferisse. Antialiasing-meetodid, nagu MSAA, ning post-protsessi tehnikad parendavad servade teravust ja üldist kujutist.

Rasteriseerimine on peamine tehnika reaalajas 3D-renderdamisel, pakkudes head kiirust ja laialdast kasutust videomängudes, kasutajaliidestes ja digitaalses sisus. Võrreldes ray tracinguga on rasteriseerimine tavaliselt kiirem ning sellega kaasnevad erinevad täpsus- ja artefaktiteemad. Viimasel ajal arendatakse hübriidrenderdamist, mis kombineerib rasteriseerimise ja ray tracingu, et saavutada realistlikum valgustus koos reaalajas sujuvusega.