Rakusiirdamisteks

Rakusiirdamisteks (rakkude siirdamine) on meditsiiniline protseduur, mille käigus siirdatakse elusad rakud patsiendi enda või doonori kehasse, et asendada haiged või puuduvad rakud või taastada nende funktsioon. See hõlmab rakkude kogumist, töötlemist, siirdamist ja järgnevat jälgimist. Rakusiirdamine erineb organi- või kudesiirdamisest peamiselt selle poolest, et ülekantavad üksused on väiksema mahuga ja immunoloogilised riskid võivad olla erinevad.

Peamised vormid on autoloogne siirdamine (enda rakkudest), allogeneenne siirdamine (doonorilt) ning harvaesinev xenogeneenne siirdamine (teise liigiga rakkudest). Kõige laialdasemalt kasutusel on tüvirakkude siirdamine, mis tavaliselt hõlmab luuüdi või perifeersest verest kogutud rakke, et taastada vereloome ja immuunsüsteem pärast haigust või ravi.

Rakkude kogumine ja ettevalmistus sõltub siirdatava raku tüübist. Rakud kogutakse verest või luuüdist ning töödeldakse ning valmistatakse infusiooniks. Mõnikord kasutatakse eelnevat ravi, mis aitab luua ruumi uutele rakkudele. Siirdamise järel jälgitakse rakkude integreerumist ja patsiendi immuunvastust, ning ravi kohandatakse vastavalt.

Riskid ja eetika: allogeense siirdamisega kaasneb graft-versus-host haigus, infektsioonid ja muud immuunsüsteemi tüsistused; autoloogne siirdamine vähendab GVHD riski, kuid võib kaasneda teisi tüsistusi. Rakusiirdamist reguleeritakse riiklikult ja rahvusvaheliselt, nõutakse donorite nõusolekut, standardseid tootmiskriteeriume ja pikaajalist jälgimist.

Ajaloost: esimesed edukad luuüdi siirdamised toimusid 1960–1970ndatel. Tänapäeval on rakkude siirdamine oluline valdkond onkoloogias, hematoloogias ja regenereerivas meditsiinis, keskendudes haiguste ravile ja kudede taastamisele.