Radiatsioonivöönd

Radiatsioonivöönd, tuntud ka kui Van Alleni vööndid, on Maa magnetosfääri piirkond, mis on täidetud kõrge energiaga laetud osakestega, peamiselt prootonite ja elektronidega. Need osakesed on püüdnud Maa magnetvälja poolt. Aastal 1958 avastas James Van Allen need vööd Iowa Ülikooli meeskonna abil.

Radiatsioonivööndid koosnevad kahest peamisest rõngast. Sisevöönd, mis asub umbes 1000–6000 km kõrgusel, on rikkam prootonite poolest ja on stabiilsem. Välimine vöönd, mis ulatub umbes 15 000–60 000 km kõrgusele, sisaldab peamiselt elektrone ja on palju muutlikum, selle suurus ja intensiivsus võivad varieeruda päikesetuule aktiivsuse tõttu.

Need vööd kujutavad ohtu satelliitidele ja astronaudidele. Kosmoselaevade disainis ja missioonide planeerimisel võetakse arvesse radiatsioonivööndite mõju, et kaitsta tehnoloogiat ja inimest. Päikesest lähtuvate suure energiaga osakeste pursked, nagu päikesepurjed ja kroonmassi väljapaisked, võivad oluliselt suurendada vööndite intensiivsust ja laiendada nende ulatust. Kuigi need vööd kaitsevad Maa pinda enamiku kahjuliku kosmosekiirguse eest, on nad ise oluline kosmosekeskkonna faktor.