Raadioühendus

Raadioühendus on juhtmevaba side, mille käigus edastatakse andmeid raadiosageduste teel kahe või enama seadme vahel. Ühendus põhineb raadiosignaalide moduleerimisel, saatmisel, vastuvõtul ja signaalitöötlusel ning sõltub kasutatava sagedusvahemiku, võimsuse, modulatsioonimeetodi ja protokollidest.

Peamised komponendid on saatja (transmitter), vastuvõtja (receiver) ja antennid ning sidekanal, mis kannab kõik andmed. Digitaalsetes raadioühendustes kasutatakse sageli moduatsioonisüsteeme nagu PSK, QAM ja OFDM ning veaparandusega kodeeringuid. Erinevad lahendused hõlmavad punkt-punkti ühendusi ning laiemalt levivaid võrke, kus rakendatakse dupleksimehhanismeid (TDD või FDD) ning multiuseri korralduse meetodeid.

Sagedusvahemik ja levik: Sageduspaigutus on reguleeritud riiklike sideasutuste poolt. Litsentsivabad sagedusväljad (unlicensed) nagu 2,4 GHz ja 5 GHz on levinud väikeste ja keskmise mahuga raadioühendustes; teatud rakenduste jaoks võib olla vajalik litsents või eritingimused ning piirangud võimsuses ja kasutusviisides. Line-of-sight ja difraktsioon mõjutavad edastust, eriti kõrgematel sagedustel.

Rakendused ja eelised: Raadioühendused on osa mobiilside tugiliinidest, Wi‑Fi võrkudest, telemetriast, kaugühendustest ning linnasisest ja linnadevahelistest sideteedest. Eelised on paindlikkus ja kiirus; puudusteks võivad olla ilmastik, interferents ja regulatiivsed piirangud.

Turvalisus: Andmed võivad olla krüpteeritud ja autoriseeritud, kuid raadioühendused on samuti haavatavad eavesdroppingule ja jammingile; seetõttu rakendatakse turvameetmeid ja korraldusi.