Raadiosignaalid

Raadiosignaalid on elektromagnetilised lained, mida kasutatakse teabe edastamiseks raadio- ja sidekanalites. Need võivad kanda heli, videot või digitaalseid andmeid ning nende omadused – sagedus, amplituud ja faas – ning modulaatsioon määravad, kui kaugele ja kui usaldusväärselt teave jõuab. Raadiosignaalid võivad liikuda õhus, õõnsustes või juhtmetes ning nende levik sõltub keskkonnast ja sagedusest.

Modulaatsioon kodeerib teabe kandjale. Analoogmodulatsioonide näiteks on amplituudmodulatsioon (AM) ja sagedusmodulatsioon (FM). Digitaalsed modulatsioonid hõlmavad näiteks PSK, QAM ja FSK ning nende kombinatsioone. Valitud modulaatsioon mõjutab mürakindlust, andmesiduki kiirust ja energiatarvet.

Levik ja keskkond: Raadiosignaalide levik sõltub sagedusest ja keskkonnatingimustest. Otsene nähtavus (line-of-sight) sobib kõrgemate sageduste ja lühemate kauguste jaoks. Madalama sagedusega lained võivad levida maapealsena ning kõrgematel sagedustel võib signaal peegelduda ionosfääri, võimaldades kaugele ulatuvat katvust (skywave). Keskkonnaomadused ja atmosfäär mõjutavad peegeldumist, hajumist ja kadusid.

Mõõtmine ja kvaliteet: Signaali tugevust ja kvaliteeti hinnatakse SNR-i, puhtuse ja demoduleerimise täpsuse kaudu. Mõõtmiseks kasutatakse seadmeid nagu spektraananalüüsid ja raadiovastuvõtjad, samuti standardseid testmeetodeid ja sagedusplaane.

Rakendused ja reguleerimine: Raadiosignaalid on aluseks raadiojaamade, mobiilside, Wi-Fi, Bluetoothi, satelliitside ja navigatsioonisüsteemide toimimiseks. Rahvusvahelised ja riiklikud organisatsioonid, nagu ITU, määravad sagedusjaotused, litsentsinõuded ja nõuded elektromagnetilisele ühilduvusele.