Raadiosageduste

Raadiosagedused on elektromagnetilise spektri osa, mida kasutatakse juhtmevaba side ja raadioside teenuste pakkumiseks. Sagedus, mida mõõdetakse hertsides (Hz), määrab, kui kiiresti andmeid saab edastada ja kui kaugele signaal levib. Spektrit jagatakse bande erinevatesse tsoonidesse, alates pikalaine (LW) ja keskmise laine (MW) kui traditsioonilistest, kuni lühilaine (SW) ning kõrgematesse sagedustesse (VHF, UHF, SHF, EHF).

Iga bande omab iseloomulikke levimisomadusi ja kasutusvaldkondi. Pikalaine ja keskmise laine piirkonnad annavad tavaliselt laia levialaga katvuse, kuid madalama andmete kiirusega. Lühilaine võimaldab ülemaailmset raadiolevi ja raadiokõnesid rahvusvaheliste raadiovõrkude kaudu. VHF (ca 30–300 MHz) ja UHF (ca 300 MHz–3 GHz) on laialdaselt kasutatavad tele-, FM-raadio, mobiilside ja Wi-Fi ning neid iseloomustab paremini linnakeskkonnas levimine. SHF (3–30 GHz) ja EHF (>30 GHz) pakuvad suuremaid andmekaale, kuid nende levik on tavaliselt piiratud nähtavuse ja peegelduse nõuetega; neid kasutatakse paljudel juhtudel radarite, satelliitide ja tipptasemel mobiilsidesüsteemides.

Regulatsioon ja kasutus on rahvusvahelisel ja riiklikul tasandil korraldatud. ITU koordineerib rahvusvahelist sageduste kasutust, et vältida interference’i ja tagada ühtne võrguteenuste toimimine. Riiklikud regulaatorid ja litsentsid määravad, millised organisatsioonid võivad konkreetseid sagedusi kasutada. Mõned sagedused on laialdaselt kasutatavad ilma litsentsita (nt osa ISM-bandidest 2,4 GHz ja 5 GHz), mis võimaldavad laiemat juurdepääsu, kuid nõuavad ranget järgimist kasutustingimustele. Raadiosageduste mõistmine hõlmab nii tehnilisi kui ka regulatiivseid aspekte ning on keskne osa tänapäevast sideinfrastruktuuri.