RSAsüsteemis

RSAsüsteemis on avaliku võtme krüpteerimissüsteem, mis põhineb suurte primide korrutise raskusel. Iga osaleja omab paari võtmeid: avalikku võtit (n, e) ja privaatvõtit d. N on p ja q suurte primide korrutis, n = p·q, ning φ(n) = (p−1)(q−1). Privaatvõti d leitakse nii, et e·d ≡ 1 mod φ(n). Tavapäraselt kasutatakse e väärtust 65537. Võtmete genereerimine peab toimuma turvalises keskkonnas, kasutades suurt primeide suurust.

Krüpteerimine tehakse nii: C = M^e mod n, kus M on sõnum (või selle sobiv krüpteeritav vorm) ja M ∈ [0, n−1]. Dekrüpteerimine on M = C^d mod n. Digiallkirjad töötavad vastupidises suunas: allkiri S arvutatakse kui S = M^d mod n ning kontrollitakse, et M = S^e mod n. Turvalisuse tagamiseks kasutatakse padding’i skeeme, näiteks OAEP krüpteerimise puhul ja PSS allkirjade puhul.

RSAsüsteemi kasutusvaldkonnad hõlmavad TLS-i veebiliikluse turvaliseks muutmist, digitaalallkirju ning sertifikaatide skeeme. Võtmete pikkus on soovituslikult 2048–3072 bitti; 4096 bitti kasutatakse mõnevõrra suurema turvalisuse korral. Tänapäeval asendatakse mõnes kontekstis RSA ECC-ga (elliptic curve cryptography), mis pakub sarnase turvalisuse kontaktis väiksema võtmemahuga.

Piirangud ja riskid hõlmavad faktoreerimisega seotud haavatavusi ning implementeerimise ja kasutuse käigus esilekerkivaid rünnakuid, nagu timing- ja padding-orakelid. RSA turvalisus eeldab, et kvantarvutused ei ole hetkel kättesaadavad; tulevikus võib Shor’i algoritm ohustada RSA, mis ajendab üleminekutaske ja uute krüpteerimismeetodite uurimist.