Pöörtevormid

Pöörtevormid on sõnade grammatiline vorm, mis väljendab lauses nende kõlblust ja seoseid. Need vormid võivad olla nii nimisõnade, omadussõnade ja asesõnade kui ka tegusõnade omadused ning tekivad käändamise, arvu, isiku ja ajaga seotud muutuste kaudu. Pöörtevormide süsteem aitab näidata, kes tegeleb toimingu, kellele see suunatud on, ning millises olukorras lause esitatakse, ilma et sõnade järjekord oleks määrav.

Nimisõnade ja omadussõnade pöörtevormid hõlmavad käändeid ja arvu. Näiteks sõna koer võib esineda nominatiivsingina koer, genitiivsingina koera ja partitiivsingina koera; plurali puhul nominatiiv on koerad, genitiiv koerte ja partitiiv koeri. Oma sõnade pöörtevormid peegeldavad suhteid lauses ning võimaldavad sõnadel kokku sobituda teineteisega.

Tegusõnade pöörtevormid konjugeeritakse isiku ja arvu, aja (praegune ja minevik) ning kõneviisi järgi. Näited: presentis "räägin" (mina räägin), "räägid" (sina räägid), "räägib" (tema räägib). Minevikus on näited "rääkisin" (mina rääkisin), "rääkisid" (sina rääkisid), "rääkis" (tema rääkis). Tegusõnade pöörtevormid võivad sisaldada ka kõneviisi ja aspekti keerukamaid vorme.

Kokkuvõttes on pöörtevormid fundamentaalne osa eesti keele morfoloogias, võimaldades ilmekalt esitada lause teemat, objekti ja aega ning pakkudes paindlikku sõnavormi kasutust nii kirjutatud kui ka kõnes.