Päikesekaitsefaktorid

Päikesekaitsefaktorid, sageli lühendatud SPF-ina, on mõõdikud, mida kasutatakse päikesekaitsekreemide efektiivsuse hindamiseks ultraviolettkiirguse (UV) kahjuliku kiirguse eest kaitsmisel. SPF näitab, kui kaua nahk võib päikese käes olla ilma, et see päikesepõletust saaks, võrreldes ajaga, mis kuluks ilma kaitseta sama tulemuse saavutamiseks. Näiteks SPF 30 tähendab, et inimene võib teoreetiliselt olla päikese käes 30 korda kauem, enne kui ta päikesepõletuse saab, võrreldes ilma päikesekaitseta.

Päikesekaitsefaktorid on seotud peamiselt ultraviolett B (UVB) kiirguse blokeerimisega, mis on peamine päikesepõletuse põhjustaja. Tõhusad päikesekaitsekreemid pakuvad ka kaitset ultraviolett A (UVA) kiirguse eest, mis tungib sügavamale nahka ja võib põhjustada enneaegset vananemist ja suurendada nahavähi riski. UVA kaitset tähistatakse sageli sõnadega "lai spekter" või vastavate sümbolitega.

SPF-i tase mõjutab kaitsvat efekti. Kõrgem SPF pakub suuremat kaitset, kuid erinevus kaitse tasemes kõrgemate SPF-väärtuste vahel ei ole lineaarne. Näiteks SPF 15 blokeerib umbes 93% UVB-kiirtest, SPF 30 blokeerib umbes 97% ja SPF 50 blokeerib umbes 98%. Kuigi kõrgeim võimalik SPF ei tähenda täielikku blokeerimist, pakub see siiski paremat kaitset.

Päikesekaitsekreemide õige kasutamine on samuti oluline. Tuleb kanda piisav kogus toodet ja seda regulaarselt uuesti peale kanda, eriti pärast ujumist või higistamist. SPF-i valimisel tasub arvestada oma nahatüübi, väljasviibimise kestuse ja päikese intensiivsusega.