Puudulikkusest

Puudulikkus on üldmõiste, mida kasutatakse nii meditsiinilises kui sotsiaalses kontekstis. See tähistab nii füsioloogilist või bioloogilist ebapiisavust kui ka püsivaid või ajutisi funktsionaalseid piiranguid, mida sageli käsitletakse kui puue. Erinevus meditsiinilise ja sotsiaalse vaate vahel seisneb selles, et esmalt keskendutakse keha funktsioonide puudulikkusele, samas kui teises vaadeldakse, kuidas keskkond ja ühiskond piiranguid luua või leevendada.

Toitumuslikud puudulikkused tekivad puudulikust või ebapiisavast toitumisest ning neid saab näidata laboratoorsete näitajate ja sümptomite kaudu. Levinud näited on raua-, joodi- ja D-vitamiini puudus ning B12 puudulikkus. Ravi keskendub toitumise korrigeerimisele, lisanditele või riikliku juhendamise alusel tehtavatele sekkumistele. Ennetamine hõlmab tasakaalustatud toitumist ja rahvatervise jälgimist.

Puue ehk püsiv või ajutine funktsioneerimise piirang võib puudutada liikumist, nägemist, kuulmist, kognitiivseid funktsioone või vaimset tervist. Puude tekke põhjused on mitmekesised ning nende mõistmine hõlmab nii bioloogilisi kui keskkonna ja ühiskonna tegureid. Rahvusvaheline klassifikatsioon ICF kirjeldab keha funktsioone ja struktuure, tegevusi, osalust ning keskkonda, mis üksteisega suhestuvad.

Kaasava ühiskonna jaoks on oluline ligipääsetavus, rehabilitatsioon, juhendatud toetus ja tööturuvõimalused, mis suurendavad iseseisvust ja osalust. Puudulikkusest tulenevad vajadused on erinevad ning nende optimaalseks haldamiseks on vaja teravalt ettevaatlike tervishoiu- ja sotsiaalpoliitilisi lahendusi ning andmekaitset.