Pulsoksümeetria

Pulsoksümeetria on mitteinvasiivne meditsiiniline meetod, mida kasutatakse vere hapnikusisalduse ja pulsi mõõtmiseks. See toimib valguse abil, mis läbib keha kudesid, tavaliselt sõrme või kõrvanibu. Pulsoksümeeter saadab läbi keha punast ja infrapunast valgust. Punane valgus neeldub hapnikuta hemoglobiini poolt rohkem, samas kui infrapunane valgus neeldub hapnikuga hemoglobiini poolt rohkem. Mõõtes nende kahe valguse erinevat neeldumist, saab seade arvutada vere hapnikusisalduse ehk pulssoksigenatsiooni.

Pulssoksümeetria tulemus väljendatakse tavaliselt protsendina (SpO2), mis näitab, kui suur osa hemoglobiinist on hapnikuga küllastunud. Tavaline SpO2 tase on 95–100%. Lisaks hapnikusisaldusele mõõdab pulsoksümeeter ka pulssi, näidates südame löögisagedust minutis.

Pulsoksümeetriat kasutatakse laialdaselt erinevates meditsiinilistes olukordades, sealhulgas haiglates, operatsioonisaalides, hingamisteede haiguste jälgimisel, uneapnoe diagnoosimisel ja koduses tervisejälgimises. See on lihtne, kiire ja valutu meetod, mis annab olulist teavet patsiendi hingamissüsteemi ja vereringe kohta. Kuigi pulsoksümeetria on täpne, võivad mõned tegurid, nagu külmad jäsemed, tugev valgus või küünelakk, mõjutada selle näitude täpsust.