Pulssoksümeetria

Pulssoksümeetriaga hinnatakse mitteinvasiivselt arteriaalse hapnikusisalduse (SpO2) ja pulsi sagedust. Seade töötab kahe valguse lainepikkusega, tavaliselt umbes 660 nm (punane) ja 940 nm (infrapunane). Oksüdeerunud ja deoksühemoglobiin neelavad neid lainepikkusi erinevalt, ning pulsatsioonilise verevarustuse abil eristatakse arteriaalne komponent kudedest. Seadme arvutus põhineb nende valgust neelava veresoonte hapnikusisalduse erinevuse suhetel ning väljastab SpO2 ja pulssi kiiruse näitude.

Sensorid on tavaliselt paigutatud sõrmede või kõrvapoolsete piirkondadele ning neid on olemas läbimisi ja reflekteerivaid tüüpe; imikutele on välja töötatud spetsiaalsed sensorid. Seadet kasutatakse laialdaselt haiglate, operatsioonide, intensiivravi ja kriitilise seisundi jälgimisel ning see on levinud ka kogenud patsientide koduses pidevas jälgimises.

Näidustused ja kasutusvaldkonnad hõlmavad operatsioonide ajal ja anestesiaga seotud hapnikuvajaduste hindamist, kopsuhaiguste ja südame-veresoonkonna haiguste jälgimist, unekvaliteedi hindamist ning laste ja vastsündinute jälgimist.

Piirangud ja tõtud vitted: SpO2 väärtused üle 95% on tavaliselt normaalsed, kuid täpsus võib olla kehv halva perfusiooni, liikumise, küünelakide, tugeva valguse või suurte pigmentatsioonide korral. CO mürgistus või methemoglobineemia võib anda valed tulemused. Seetõttu tuleb pulssoksümeetriat kasutada koos kliinilise hindamisega ja vajadusel täiendavate meetoditega.