Psühhoanalüütilise

Psühhoanalüütiline viitab psühhoanalüüsi teooriale, meetodile või vaatele, mille lõi Sigmund Freud. Psühhoanalüüs on psühhoteraapia vorm, mis keskendub teadvustamata mõtete, tunnete ja varasemate kogemuste uurimisele, et mõista inimese käitumist ja psühholoogilisi probleeme. Psühhoanalüütilise vaatepunktist tulenevad probleemid sageli varjatud konfliktidest ja mahasurutud mälestustest, mis kujundavad inimese isiksust ja reaktsioone.

Psühhoanalüütilise teraapia peamine eesmärk on tuua need teadvustamata materjalid teadvusesse, et patsient saaks neid mõista ja nendega toime tulla. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt erinevate psüühiliste häirete, nagu depressioon, ärevus, ja isiksushäirete ravis. Psühhoanalüütilised tehnikad hõlmavad vaba assotsiatsiooni, unenägude tõlgendamist ja ülekande analüüsi. Vaba assotsiatsioon tähendab patsiendi julgustamist rääkima kõigest, mis talle pähe tuleb, ilma enesetsensuurita. Unenägude tõlgendamine aitab paljastada teadvustamata soove ja hirme. Ülekanne viitab sellele, kuidas patsient hakkab terapeudile üle kandma tundeid ja reaktsioone, mis on pärit tema varasematest suhetest.

Psühhoanalüütiline teooria on aja jooksul arenenud ja seda on täiendanud paljud hilisemad teadlased ja kliinikud, kuid Freudi originaalidee psühholoogiliste protsesside teadvustamata olemusest on endiselt selle keskmes. Psühhoanalüütiline lähenemine rõhutab individuaalse ajaloo ja lapsepõlvekogemuste olulisust täiskasvanu psühholoogia mõistmisel.