Populatsioonigeneetikas

Populatsioonigeneetika on bioloogia haru, mis uurib geneetilise variatsiooni populatsioonide sees ja vahel ning seda, kuidas alleeli sagedused ja nende muutused kujundavad evolutsiooni ning populatsioonide kohanemist. Ta ühendab molekulaarse geneetika ja populatsiooniteooriad, et mõista, miks erinevad liigid ja populatsioonid geneetiliselt erinevad.

Peamised mõisted on alleeli sagedused (kui suur osa populatsiooni geenipoolist esindab konkreetset alleeli), Hardy-Weinbergi tasakaal ja populatsioonide geenipool. Evolutsioonilised mehhanismid hõlmavad mutatsioone, valikut, migraatsiooni (geenvoog) ja juhuslikku geneetilist drift'i, mis võivad muuta allele sagedusi eriti väikestes populatsioonides.

Uuringumeetodid hõlmavad DNA-markereid nagu SNP-id ja mikrosatellid, DNA-sekveneerimist ning koalesentsimeetodeid, et hinnata populatsioonide struktuuri, divergensust ja ajaloolist demograafiat. Analüüsid sisaldavad F-statistikasid, haplotüüpide jaotust ning phylogeograafiat, mis ühendavad geograafilised ja ajaloolised andmed.

Populatsioonigeneetika rakendused hõlmavad kaitsegenetikat ja populatsioonide säilitamist, meditsiinilist populatsioonigeneetikat ning farmakogenomikat, kus geneetiline variation mõjutab haiguste riske ja ravimite toimet. Ajalooliselt on valdkond arenenud Mendeli seadustest koalescent-teooriani, mis aitab selgitada genealogiliste ja demograafiliste muutuste rolli populatsioonide kujunemises.