Polüpeptiidina

Polüpeptiidina on bioloogiline makromolekul, mis koosneb aminohapetest, mis on omavahel peptiidsidemetega ühendatud. Iga polüpeptiididel on kindel aminohapete järjestus, mis määrab selle omadused ja funktsiooni. Mõiste „polüpeptiidina“ rõhutab sageli molekuli vormi või rolli kui koostisosa valgus.

Struktuur: Polüpeptiidide esmane struktuur on aminohapete järjestus. Sekundaarsed struktuurid—alfa-helixid ja beta-lamellid—tekivad vesiniksidemete tõttu. Tertsiaarne ja kvaternaarne struktuur kirjeldavad kolme- või mitme polüpeptiidi ahelade ruumilist kokkupõimist ja kujundust.

Süntees ja modifikatsioon: Ribosoomid sünteesivad polüpeptiidid translatsioonil, mille järel võivad järgneda lõikamine, folding ja vajadusel lisanduvad rühmad või grupeed. Pärast sünteesi võivad toimuda ulatuslikud modifikatsioonid, küpsemine ja lõppvormi saavutamine, mis viivad funktsionaalse valgu tekkimiseni.

Funktsioonid: Polüpeptiidid moodustavad valgud ning võivad tegutseda ensüümide, hormoonide, struktuurielementide või signaalmolekulidena. Näiteks insuliin on väike polüpeptiidne hormoon; kollageen on suur polüpeptiidiline valgukomponent, mis moodustab sidekudet.

Terminoloogia: Peptiid on lühem polüpeptiid; polüpeptiid tähistab pikemat ahelat. Paljud polüpeptiidid võivad koos moodustada valgukomponente, mis täidavad spetsiifilisi rakulisi rolle.

Stabiilsus ja lagundamine: Polüpeptiidid võivad denatureeruda kõrge temperatuuri või pH muutuste tõttu ning laguneda proteolüüsi teel. Funktsioon sõltub järjestusest ja ruumilisest kujust ning on sageli tundlik keskkonnatingimuste suhtes.

---